Looming
03. veebr 2013

Esimene loominguperiood (1833–1842)

Esimene loominguperiood algas 18331834. Selle jooksul kirjutas Richard Wagner oma esimese ooperi Haldjas. Teoses ei ole veel isikupära, palju on Carl Maria von Weberi mõjutusi.

1834 avaldas Richard Wagner artikli “Saksa ooper”, kus kritiseeris teravalt saksa ooperit ja isegi Weberit, nimetades tema teoseid elukaugeteks ja butafoorseteks. Wagner leidis, et tänu Ludwig van Beethovenile ja Wolfgang Amadeus Mozartile on olemas saksa instrumentaalmuusika, kuid puudub saksa rahvuslik ooper. Ta kiitis itaalia laulukunsti ja lauljaid. Sakslastel olevat kõik alles algstaadiumis.

1836 sai Wagner valmis koomilise ooperi Armastuse keeld (William Shakespeare‘i komöödia järgi). Lavastas ja dirigeeris ise, menu oli väike.

1839 kirjutas Wagner ooperi Rienzi. Ta kirjutas ise ka libreto. Selles suurejoonelises teoses jäljendab helilooja Prantsuse suurt ooperit.

Teine loominguperiood (1842–1854)

Teine loominguperiood oli nii-öelda reformieelne periood. Wagner ütles lahti eeskujudest, püüdes saksa ooperile leida originaalset teed. Ta oli veendumusel, et libreto ja ooperi muusika peavad olema kirjutatud ühe isiku poolt.

1841. aastal valmis ooper Lendav hollandlane. See jõudis Dresdenis lavale 1843 ning Wagner töötas selle ümber 1853.

1842. aastal etendus Dresdenis ooper Rienzi.

1845 etendus 1844. aastal valmis saanud ooper Tannhäuser.

1849 avaldas raamatu Kunst ja revolutsioon mis kirjutab muusikutest.

1850 lavastas Ferenc Liszt Weimaris Wagneri ooperi LohengrinLibreto sai valmis 1845, partituur 1848. 1850. aastal ilmus ka artikkel, milles Wagner nõustus Robert Schumanni väidetega, mille põhiideeks oli “Mõistus eksib, tunded mitte iialgi”.

1851 avaldas Wagner ooperireformile pühendatud raamatu Ooper ja draama.

Kolmas loominguperiood (1854–1882)

1859 valmis reformooper Tristan ja Isolde.

1861 kanti ooper “Tannhäuser” ette Pariisi laval. See võeti seal väga halvasti vastu: saalist segati vilistamise ja hõikamisega, mille algatasid Pariisi elitaarse Jockey Club‘i liikmed. Neil oli kombeks tulla ooperisse kohale alles teiseks vaatuseks, kus näidati tavaliselt balletti, ning sageli lahkusid nad pärast seda (esimese vaatuse ajal sõid klubilised õhtust). Wagner ei nõustunud viima Tannhäuseri balletinumbrit nende pärast esimesest vaatusest ooperi hilisemasse ossa ning see tähendas, et klubiliikmed pidid balleti nägemiseks varem kohale tulema. Jockey Club‘ile oli vastumeelne ka etendusi promoveerinud vürstinna Metternich ja tema kodumaa Austria.

1862 andis Wagner kontserte Peterburis ja Moskvas, kus tal oli suur menu.

1869 valmis klassikalise ooperivormiga koomiline ooper Nürnbergi meisterlauljad.

1874. aastal sai valmis ooperitetraloogia Nibelungi sõrmus, mida Wagner oli kirjutanud alates 1848. aastast. Esmakordne terviktsükli esitus toimus Bayreuthi festivalimaja avamisel 1876. aastal. Kuningas Ludwigi tungival soovil kanti kaks osa ette erietendustel Münchenis (“Das Rheingold” 1869. aastal ja “Die Walküre” 1870. aastal), kuigi Wagner ei soovinud algselt lubada enne kogu tsükli valmimist üksikosade ettekandeid.

1882. aastal sai valmis usulis-müstilise süžeega ooper Parsifal.